Baariumglasuurid
Varaseimad baariumi sisaldavate glasuuride leiud pärinevad Hiinast võitlevate riikide ajast 475-221 e.Kr. Need olid punasavist nõud, mis kaetud valge baariumsilikaatglasuuriga, kaunistatud plii-ja plii-baariumi glasuuriga ning põletatud 1000–1100 °C. Alles mitmeid sajandeid hiljem kasutasid hiinlased baariumi taas ja seegi kord dekoori maalimiseks.
Kuna baariumi abil saab koostada erilisi siniseid-lillasid toone, kasutatakse teda sageli just keraamika pigmentide ja värvide valmistamisel.
Euroopas katsetas baariumiga laialdasemalt Inglise pottsepp ja leiutaja Josiah Wedgewood, kes 1768. aastal valmistas barüüdi baasil musta nn basaltmassi, et jäljendada Vana-Kreeka musta-punase maalinguga keraamikat. Hiljem valmistati esemeid ka teist tooni massist, mida nimetati jaspismassiks. Enamasti kaunistati valgest massist reljeefse dekooriga. Tegemist oli ilma glasuurita, paakunuks ja siidise pinna omandanuks põletatud värvitud savimassiga, mis sisaldas kuni 40% baariumoksiidi.
Varaseimad baariumi sisaldavate glasuuride leiud pärinevad Hiinast võitlevate riikide ajast 475-221 e.Kr. Need olid punasavist nõud, mis kaetud valge baariumsilikaatglasuuriga, kaunistatud plii-ja plii-baariumi glasuuriga ning põletatud 1000–1100 °C. Alles mitmeid sajandeid hiljem kasutasid hiinlased baariumi taas ja seegi kord dekoori maalimiseks.
Kuna baariumi abil saab koostada erilisi siniseid-lillasid toone, kasutatakse teda sageli just keraamika pigmentide ja värvide valmistamisel.
Euroopas katsetas baariumiga laialdasemalt Inglise pottsepp ja leiutaja Josiah Wedgewood, kes 1768. aastal valmistas barüüdi baasil musta nn basaltmassi, et jäljendada Vana-Kreeka musta-punase maalinguga keraamikat. Hiljem valmistati esemeid ka teist tooni massist, mida nimetati jaspismassiks. Enamasti kaunistati valgest massist reljeefse dekooriga. Tegemist oli ilma glasuurita, paakunuks ja siidise pinna omandanuks põletatud värvitud savimassiga, mis sisaldas kuni 40% baariumoksiidi.
Baariumi kui glasuuri sulandaja katsetamisega tegeles rohkem kuulus saksa keemik Hermann Seger 19. sajandi lõpu poole, valmistades baariumglasuure vahemikule 1050–1300 °C.
Baariumglasuurid paeluvad keraamikuid eelkõige seetõttu, et on võimalik saada säravvalgeid, erilisi rohekaid ja siniseid ning kõrgkuumuses haruldasi roosasid-lillasid toone. Palju baariumi sisaldavad glasuurid on sageli siidiselt mati kuni täiesti mati pinnaga ja paljud õnnestuvad välimuse poolest paremini madalamatel kõrgkuumuse temperatuuridel (ehk nö keskkuumuses).
Kahjuks vähendab baarium glasuuride keemilist vastupidavust ja täpseid reegleid, millistel tingimustel baariumglasuur on püsiv ja millal mitte, ei ole.
NB! Üldiselt loetakse baariumglasuure toidunõule mittesobivateks. Kuigi baarium ei ole nende mürgiste ainete loetelus, mille leostuvust Euroopas jälgitakse, on ta ometi samamoodi inimorganismi ladestuv kui plii. Samamoodi ei ole ta mürgine mitte ainult keraamika valmistajatele, vaid ka esemete kasutajatele kui tegemist on ebapüsiva glasuuriga. Esemete tarbijaile on ohtlikud eelkõige baariummatid kõrgkuumuse glasuurid, kus baariumkarbonaadi kogus on tavaliselt 25% ringis, aga võib küündida isegi 50%-ni. Eriti ohtlikud on need glasuurid, mis värvitud vase või nikliga (ehk türkiisivärvilised, roosad, lillad, punakad ja mõned sinised ning rohelised). Kui glasuuri koostis pole teada, on targem teda toidunõude sisepindadel mitte kasutada.
Baariumglasuurid paeluvad keraamikuid eelkõige seetõttu, et on võimalik saada säravvalgeid, erilisi rohekaid ja siniseid ning kõrgkuumuses haruldasi roosasid-lillasid toone. Palju baariumi sisaldavad glasuurid on sageli siidiselt mati kuni täiesti mati pinnaga ja paljud õnnestuvad välimuse poolest paremini madalamatel kõrgkuumuse temperatuuridel (ehk nö keskkuumuses).
Kahjuks vähendab baarium glasuuride keemilist vastupidavust ja täpseid reegleid, millistel tingimustel baariumglasuur on püsiv ja millal mitte, ei ole.
NB! Üldiselt loetakse baariumglasuure toidunõule mittesobivateks. Kuigi baarium ei ole nende mürgiste ainete loetelus, mille leostuvust Euroopas jälgitakse, on ta ometi samamoodi inimorganismi ladestuv kui plii. Samamoodi ei ole ta mürgine mitte ainult keraamika valmistajatele, vaid ka esemete kasutajatele kui tegemist on ebapüsiva glasuuriga. Esemete tarbijaile on ohtlikud eelkõige baariummatid kõrgkuumuse glasuurid, kus baariumkarbonaadi kogus on tavaliselt 25% ringis, aga võib küündida isegi 50%-ni. Eriti ohtlikud on need glasuurid, mis värvitud vase või nikliga (ehk türkiisivärvilised, roosad, lillad, punakad ja mõned sinised ning rohelised). Kui glasuuri koostis pole teada, on targem teda toidunõude sisepindadel mitte kasutada.