Kristallglasuurid
Kristallglasuure võib liigitada neljaks:
Siin osas on kirjutatud kõrgkuumuse suurekristallilistest glasuuridest, mida peetakse enamasti silmas kui jutt on kristallglasuurist.
Tsinkkristallglasuurid
Teadlikult hakati tsinkkristallglasuure valmistama alles 19. sajandi Euroopas. Esimesed esemed valmisid Sevres’ portselani manufaktuuris 1850, kuid tootmisse võeti selle glasuuriga esemed kõigepealt hoopis 1880-ndatel Kopenhaageni Kuninglikus Portselanivabrikus, kus nendega katsetas Adolphe Clement. Eriti kuulsad kristallglasuurid loodi sama tehase teise keemiku Valdemar Engelhardti poolt. Sevres hakati kristallglasuuriga esemeid tootma alles 1897. aastast, sest seal suhtuti tekkivatessese kristallidesse alguses pigem kui glasuuridefekti. XIX sajandi lõpul - XX algul, mil valitses juugendstiil, toodeti kristallglasuuriga esemeid paljudes tehastes nii Euroopas kui USAs, kuid tulenevalt nende kõrgest omahinnast ja tulemuse ettearvamatusest lõpetati nende tööstuslik tootmine pea kõikjal juba enne Esimest maailmasõda. 1920-30-ndatel kujunes välja nö uus tüüp loomeinimesi ehk kunstnik-keraamikud, kelle töökodades valmistamiseks sobisid kristallglasuurid paremini kui suurtootmisse. Nii on kristallglasuuridega katsetajaid ka tänapäeval mitmel pool maailmas.
Lisaks tsinkoksiidi suurele hulgale glasuuris (20-25%), eristab neid teistest glasuuridest väga väike alumiiniumoksiidi kogus, nii et kõigist glasuuridest on kristallglasuurid kõige sarnasemad klaasile.
NB! Kõik tsingi toorained on mürgised, ka keraamikas peamiselt kasutatav ZnO ja seetõttu võiksid kristallglasuuride tegijad kasutada teda eelkõige fritituna. Pulbrilisel kujul kahjustab ta nii hingamisteid kui seedimist, kuid ohtlikud on ka gaasid (tsink lendub osaliselt 500°C alates) ja füüsiline kontakt (vigastatud) naha kaudu.
Kuigi inimorganism vajab tsinki, on suur kogus kahjulik.
Tsinkoksiid on väga ohtlik veeorganismidele, omades pikaajalist kahjulikku toimet. Ka selle tõttu on parem kasutada tsinki sisaldavat fritti, mitte puhast tsinkoksiidi.
Kas põletatud kristallglasuuridest eraldub mingit tsingiühendit jookide sisse, ei ole kindlalt teada, sest keegi pole selle teemaga põhjalikult tegelenud. Siiski ei soovitata kristallglasuuriga katta joogianumate sisepindu, eriti kui tegu on värviliste glasuuridega. Tsingi jt ainete leostuvust vähendaks alumiiniumoksiid, kuid seda on kristallglasuuris eriti vähe. Põletustemperatuuri alandamiseks on kristallglasuuridesse mõnikord lisatud ka pliiühendeid, mis võivad samuti vähendada glasuuri stabiilsust.
Kokkuvõtteks on kristallglasuurid oma koostisest tingitult nii keemiliselt kui ka füüsiliselt liiga pehme pinnaga, et olla sobivad toidunõudele.
Samuti pole kristallglasuuride pind ühtlane ja sile nagu peaks olema korralikul toidunõuglasuuril. Kristallinõelte servades on praokesed, kuhu saab koguneda mustus. Samuti eraldub sealt imepeeneid klaasjaid tükikesi.
Kristallglasuurid on ka väga altid pragunema, sest nende soojuspaisumine on suurem kui enamusel savimassidel ja neid tuleb parema tulemuse saamiseks katta väga paksu kihina, mis samuti suurendab pragude tekkimise võimalust. Iga glasuuripragu vähendab aga keraamilise eseme tugevust.
Kristallglasuure võib liigitada neljaks:
- madalkuumuse kristallglasuurid, kus kristallid tekivad üle kogu eseme ja mis ei vaja spetsiaalset põletust,
- aventuriinglasuurid, mis sisaldavad 10-30% metallioksiide (raud, kroom, vask, koobalt, nikkel); NB! Üldiselt ei ole need glasuurid toidunõudele sobivad.
- matid kristallglasuurid eri kuumustele;
- kõrgkuumuse suurekristallilised glasuurid, milles põhisulandaja on tsinkoksiid.
Siin osas on kirjutatud kõrgkuumuse suurekristallilistest glasuuridest, mida peetakse enamasti silmas kui jutt on kristallglasuurist.
Tsinkkristallglasuurid
Teadlikult hakati tsinkkristallglasuure valmistama alles 19. sajandi Euroopas. Esimesed esemed valmisid Sevres’ portselani manufaktuuris 1850, kuid tootmisse võeti selle glasuuriga esemed kõigepealt hoopis 1880-ndatel Kopenhaageni Kuninglikus Portselanivabrikus, kus nendega katsetas Adolphe Clement. Eriti kuulsad kristallglasuurid loodi sama tehase teise keemiku Valdemar Engelhardti poolt. Sevres hakati kristallglasuuriga esemeid tootma alles 1897. aastast, sest seal suhtuti tekkivatessese kristallidesse alguses pigem kui glasuuridefekti. XIX sajandi lõpul - XX algul, mil valitses juugendstiil, toodeti kristallglasuuriga esemeid paljudes tehastes nii Euroopas kui USAs, kuid tulenevalt nende kõrgest omahinnast ja tulemuse ettearvamatusest lõpetati nende tööstuslik tootmine pea kõikjal juba enne Esimest maailmasõda. 1920-30-ndatel kujunes välja nö uus tüüp loomeinimesi ehk kunstnik-keraamikud, kelle töökodades valmistamiseks sobisid kristallglasuurid paremini kui suurtootmisse. Nii on kristallglasuuridega katsetajaid ka tänapäeval mitmel pool maailmas.
Lisaks tsinkoksiidi suurele hulgale glasuuris (20-25%), eristab neid teistest glasuuridest väga väike alumiiniumoksiidi kogus, nii et kõigist glasuuridest on kristallglasuurid kõige sarnasemad klaasile.
NB! Kõik tsingi toorained on mürgised, ka keraamikas peamiselt kasutatav ZnO ja seetõttu võiksid kristallglasuuride tegijad kasutada teda eelkõige fritituna. Pulbrilisel kujul kahjustab ta nii hingamisteid kui seedimist, kuid ohtlikud on ka gaasid (tsink lendub osaliselt 500°C alates) ja füüsiline kontakt (vigastatud) naha kaudu.
Kuigi inimorganism vajab tsinki, on suur kogus kahjulik.
Tsinkoksiid on väga ohtlik veeorganismidele, omades pikaajalist kahjulikku toimet. Ka selle tõttu on parem kasutada tsinki sisaldavat fritti, mitte puhast tsinkoksiidi.
Kas põletatud kristallglasuuridest eraldub mingit tsingiühendit jookide sisse, ei ole kindlalt teada, sest keegi pole selle teemaga põhjalikult tegelenud. Siiski ei soovitata kristallglasuuriga katta joogianumate sisepindu, eriti kui tegu on värviliste glasuuridega. Tsingi jt ainete leostuvust vähendaks alumiiniumoksiid, kuid seda on kristallglasuuris eriti vähe. Põletustemperatuuri alandamiseks on kristallglasuuridesse mõnikord lisatud ka pliiühendeid, mis võivad samuti vähendada glasuuri stabiilsust.
Kokkuvõtteks on kristallglasuurid oma koostisest tingitult nii keemiliselt kui ka füüsiliselt liiga pehme pinnaga, et olla sobivad toidunõudele.
Samuti pole kristallglasuuride pind ühtlane ja sile nagu peaks olema korralikul toidunõuglasuuril. Kristallinõelte servades on praokesed, kuhu saab koguneda mustus. Samuti eraldub sealt imepeeneid klaasjaid tükikesi.
Kristallglasuurid on ka väga altid pragunema, sest nende soojuspaisumine on suurem kui enamusel savimassidel ja neid tuleb parema tulemuse saamiseks katta väga paksu kihina, mis samuti suurendab pragude tekkimise võimalust. Iga glasuuripragu vähendab aga keraamilise eseme tugevust.
Kristallglasuurid annavad parima tulemuse portselanil, mis on valge ja peeneteraline. Kuna glasuur on läbikumav, mõjuvad värvid valgel pinnal eriti säravatena, savipinna siledus võimaldab aga üksikute suurte kristallide teket. Teralise savimassi puhul hakkab pea iga mügariku juurde kristall moodustuma. Kristalle tekitavaid aineid võib lisada glasuuri sisse, kinnitada glasuuritud esemele enne põletust või glasuuri külge põletuse ajal (ahju vaateava kaudu).
Kuna kristallglasuurides on väga vähe alumiiniumi, on need põletuses väga voolavad ja rikuvad ahju sisemuse kui esemete all ei kasutataks spetsiaalseid taldriku kujulisi aluseid. Aluste serv peab olema piisavalt kõrge et mahutada kogu põletuse ajal allavalguvat glasuuri. Peale põletust eemaldatakse alus lõikurketta abil ja eseme põhi lihvitakse siledaks.
Tänu (peaaegu) olematule savikogusele on need glasuurid veega segatuna ka väga kergesti sadestuvad, mistõttu on targem suuri koguseid valmis mitte segada, vaid hoida neid pulbritena.
Igal glasuuril on oma ideaalne kristallitekke vahemik, kuid enamasti on see 1100-1170 °C. Kuid kõigepealt peab kuumuse tõstma umbes 222 °C kõrgemaks, et glasuur täielikult sulaks. Siis langetatakse kuumus kiirelt kuni kristallide tekkimise temperatuurini ja hoitakse ehk hautatakse. Hautuse ajal moodustuvad kristallinõeltest ringid. Temperatuuri kõigutades tekitatakse järgulisi kristalle. Suurte üksikute kristallidega esemeid põletatakse tavaliselt omaette, sest parima tulemuse saab kui ahjus on ainult üks ese, mille järgi põletusreziimi sättida.
Kuna kristallglasuurides on väga vähe alumiiniumi, on need põletuses väga voolavad ja rikuvad ahju sisemuse kui esemete all ei kasutataks spetsiaalseid taldriku kujulisi aluseid. Aluste serv peab olema piisavalt kõrge et mahutada kogu põletuse ajal allavalguvat glasuuri. Peale põletust eemaldatakse alus lõikurketta abil ja eseme põhi lihvitakse siledaks.
Tänu (peaaegu) olematule savikogusele on need glasuurid veega segatuna ka väga kergesti sadestuvad, mistõttu on targem suuri koguseid valmis mitte segada, vaid hoida neid pulbritena.
Igal glasuuril on oma ideaalne kristallitekke vahemik, kuid enamasti on see 1100-1170 °C. Kuid kõigepealt peab kuumuse tõstma umbes 222 °C kõrgemaks, et glasuur täielikult sulaks. Siis langetatakse kuumus kiirelt kuni kristallide tekkimise temperatuurini ja hoitakse ehk hautatakse. Hautuse ajal moodustuvad kristallinõeltest ringid. Temperatuuri kõigutades tekitatakse järgulisi kristalle. Suurte üksikute kristallidega esemeid põletatakse tavaliselt omaette, sest parima tulemuse saab kui ahjus on ainult üks ese, mille järgi põletusreziimi sättida.