Madalkuumuse leelisglasuurid
Varaseimaks glasuuriks maailmas olid kas Lähis-Idas või Egiptuses umbes 4. aastatuhande keskel välja töötatud leelisglasuurid, mis tulenesid tõenäoliselt klaasi ja nn egiptuse pasta ehk kvartsmassi valmistamise kogemustest.
Varaseimaks glasuuriks maailmas olid kas Lähis-Idas või Egiptuses umbes 4. aastatuhande keskel välja töötatud leelisglasuurid, mis tulenesid tõenäoliselt klaasi ja nn egiptuse pasta ehk kvartsmassi valmistamise kogemustest.
Põhisulandajaks neis glasuurides oli leelismetall - kas naatrium või kaalium, hiljem eelkõige naatrium. Neid sulandajajaid saadi nagu kvartsmassigi puhul alguses soolaste kõrbetaimede tuhast ja hiljem imporditud soola kasutades.
Uuritud Lähis-ida glasuurides oli Na2O 7,7-10,8%. Pliid ei olnud üldse või maksimaalselt 1,1%. Nii et kui kuskil väidetakse, et maailma varaseim glasuur oli pliiglasuur, võiks selles kahelda.
Lähis-Ida leelisglasuurides oli kõrge räni tase (keskmiselt 67%) ja lisaks sisaldasid nad purustatud lubjakivi, millest saadav CaO ja MgO stabiliseerisid glasuure. Kuna kõik need toorained ja nende omadused olid juba varem teada kohalikele klaasitootjate, oligi varajaste glasuuride puhul tõenäoliselt tegemist pulbriks jahvatatud klaasipuruga, mida veega segatuna kas kvartsmassist või savist esemele kanti. Nii võib neid lugeda varajaseimateks frittglasuurideks. Põletus toimus suhteliselt kõrgelt - 1060-1100 °C.
Põhimõtteliselt saaks eelnimetatud komponentidest glasuuri ka ilma frittimata: segades peenestatud liiva, veidi kohalikku heledat savi ja/või peenestatud lubjakivi ja soola (või soolase taime tuhka). Sel juhul on tegemist toorglasuuriga.
Erinevad värvivad ühendid andsid glasuurile eri toone. Väga armastatud olid vasega saadud sinakas-rohekad türkiistoonid ja koobaltiga saadav sinine.
Lähis-Ida leelisglasuurides oli kõrge räni tase (keskmiselt 67%) ja lisaks sisaldasid nad purustatud lubjakivi, millest saadav CaO ja MgO stabiliseerisid glasuure. Kuna kõik need toorained ja nende omadused olid juba varem teada kohalikele klaasitootjate, oligi varajaste glasuuride puhul tõenäoliselt tegemist pulbriks jahvatatud klaasipuruga, mida veega segatuna kas kvartsmassist või savist esemele kanti. Nii võib neid lugeda varajaseimateks frittglasuurideks. Põletus toimus suhteliselt kõrgelt - 1060-1100 °C.
Põhimõtteliselt saaks eelnimetatud komponentidest glasuuri ka ilma frittimata: segades peenestatud liiva, veidi kohalikku heledat savi ja/või peenestatud lubjakivi ja soola (või soolase taime tuhka). Sel juhul on tegemist toorglasuuriga.
Erinevad värvivad ühendid andsid glasuurile eri toone. Väga armastatud olid vasega saadud sinakas-rohekad türkiistoonid ja koobaltiga saadav sinine.
Erinevalt lähis-Idast segati Hiina leelisglasuurid lihtsalt toorainetest kokku: võeti salpeeter (KNO3), kvartsipuru ja värviv ühend (näiteks vasepuru), lisati vett ja kanti esemele. Põhisulandajaks oli seal mitte naatrium vaid kaalium. Sageli lisati ka pliiühendeid, mille kogusest sõltuvalt saadi koos vasega kas sinakamaid või rohekamaid toone.
Sinakad-rohekad glasuurid olid populaarsed ka Indias, kuhu need jõudsid koos moslemitega Pärsiast.