Raku
Raku mõiste kujunes 16.sajandi Jaapanis ning oli algselt seotud teetseremoonia lihtsa askeetliku esteetika ja zen-budismiga. Varased teenõud olid roosakaspunased (raud ja piimjasvalge glasuur), mustad või valged. Glasuuri sulandajaks oli madalalt sulav pliioksiid. Tänapäeval kasutatakse palju vasetoone - kas rohelist, türkiisi või hapnikuvaeses keskkonnas kujunevaid sillerdavaid punaseid. Glasuurid koostatakse enamasti friti põhjal. Olenevalt soovitavast värvitoonist kasutatakse enamasti kas leelis- või booraksfritte, aga mõnikord ka pliifritti.
Ka mõiste on aja jooksul muutunud. Raku all mõeldakse tänapäeva lääne kultuurialal eelkõige madalkuumuse keraamika tehnikat, kus kuumad esemed võetakse ahjust ja pannakse jahtuma orgaanilise aine sisse, mis kuumenedes tekitab väga hapnikuvaese keskkonna. Orgaanilise ainena kasutatakse tavaliselt saepuru, puulehti, heina vm käepärast materjali. Kuumad saviesemed muutuvad hapnikuvaeses keskkonnas halliks või mustaks. Olenevalt redutseeritava eseme kuumusest ja glasuuri pehmusastmest võib muutuda ka glasuuri toon. Näiteks vask muutub rohelise tooni asemel punakaks või metalseks.
Kuna raku puhul toimub reduktsioon suhteliselt madalal temperatuuril ja lühikest aega, reoksüdeerub saadud keraamika aja jooksul – must või hall savitoon muutub heledamaks ja pruunikamaks ning vasest saadud lüster tagasi rohekamaks.
Põhiglasuurina kasutatakse tänapäeval peamiselt frititud leelismetalle ja/või boori sisaldavaid glasuure.
Raku mõiste kujunes 16.sajandi Jaapanis ning oli algselt seotud teetseremoonia lihtsa askeetliku esteetika ja zen-budismiga. Varased teenõud olid roosakaspunased (raud ja piimjasvalge glasuur), mustad või valged. Glasuuri sulandajaks oli madalalt sulav pliioksiid. Tänapäeval kasutatakse palju vasetoone - kas rohelist, türkiisi või hapnikuvaeses keskkonnas kujunevaid sillerdavaid punaseid. Glasuurid koostatakse enamasti friti põhjal. Olenevalt soovitavast värvitoonist kasutatakse enamasti kas leelis- või booraksfritte, aga mõnikord ka pliifritti.
Ka mõiste on aja jooksul muutunud. Raku all mõeldakse tänapäeva lääne kultuurialal eelkõige madalkuumuse keraamika tehnikat, kus kuumad esemed võetakse ahjust ja pannakse jahtuma orgaanilise aine sisse, mis kuumenedes tekitab väga hapnikuvaese keskkonna. Orgaanilise ainena kasutatakse tavaliselt saepuru, puulehti, heina vm käepärast materjali. Kuumad saviesemed muutuvad hapnikuvaeses keskkonnas halliks või mustaks. Olenevalt redutseeritava eseme kuumusest ja glasuuri pehmusastmest võib muutuda ka glasuuri toon. Näiteks vask muutub rohelise tooni asemel punakaks või metalseks.
Kuna raku puhul toimub reduktsioon suhteliselt madalal temperatuuril ja lühikest aega, reoksüdeerub saadud keraamika aja jooksul – must või hall savitoon muutub heledamaks ja pruunikamaks ning vasest saadud lüster tagasi rohekamaks.
Põhiglasuurina kasutatakse tänapäeval peamiselt frititud leelismetalle ja/või boori sisaldavaid glasuure.