Raudoksiid glasuuris
Nagu savis nii ka glasuuris võib raudoksiid esineda kolmel kujul: must FeO, punane Fe2O3 ja pruun Fe3O4.
Ka glasuuri toonist on näha millist raudoksiidi ta sisaldab: kollakad-punakad-helepruunid glasuurid sisaldavad peamiselt raud(III)oksiidi ja hallikad-rohekad-sinakad peamiselt raud(II)oksiidi. Suurema rauasisaldusega tumepruunides ja mustjates glasuurides on raud sageli kujul Fe3O4, mis sageli tähendab, et tegu on hoopis musta ja punase raudoksiidi seguga.
Raudoksiidiga saab värvida nii madal- kui kõrgkuumuse glasuure.
Kõrgkuumuse kaks tuntumat rauda sisaldavat glasuuritüüpi on seladonglasuurid ja tenmoku glasuurid.
Nagu savis nii ka glasuuris võib raudoksiid esineda kolmel kujul: must FeO, punane Fe2O3 ja pruun Fe3O4.
Ka glasuuri toonist on näha millist raudoksiidi ta sisaldab: kollakad-punakad-helepruunid glasuurid sisaldavad peamiselt raud(III)oksiidi ja hallikad-rohekad-sinakad peamiselt raud(II)oksiidi. Suurema rauasisaldusega tumepruunides ja mustjates glasuurides on raud sageli kujul Fe3O4, mis sageli tähendab, et tegu on hoopis musta ja punase raudoksiidi seguga.
Raudoksiidiga saab värvida nii madal- kui kõrgkuumuse glasuure.
Kõrgkuumuse kaks tuntumat rauda sisaldavat glasuuritüüpi on seladonglasuurid ja tenmoku glasuurid.
Seladonid
Seladonglasuurid on Hiina päritolu kõrgkuumuse reduktsioonglasuurid, millele Euroopas anti nimetus Prantsuse 17. sajandi näidendi tegelase, karjus Céladon'i järgi.
Oma olemuselt ehk põhisulandaja järgi olid nad lubja- või lubja-leelise glasuurid, millede tooraineteks olid valge savimaak, puutuhk ja/või lubjakivi.
Seladonglasuuride toonid on mitmekesised, ulatudes oliivirohelistest õrnade rohekas-sinakas hallideni. Seladonglasuure põletatakse hapnikuvaeses keskkonnas. Hapnikurikkalt põletades on tulemuseks kollakad glasuurid.
Raudoksiidi sisaldus on neis väike: 1-3,0%, kusjuures 3% annab juba päris rohelise tooni. Kui ese, millele glasuur kantakse on ise rauarikas, pole glasuuri sisse rauda vaja lisada. Roheka tooni saamiseks piisab siis juba savis sisalduvast raudoksiidist. Kui on vaja raudoksiidi lisada, võib kasutada nii musta kui punast raudoksiidi - hapnikuvaeses keskkonnas muutub ka Fe2O3 FeO-ks.
Savis ja glasuuri toorainetes sisalduv titaandioksiid muudab glasuuri tooni soojemaks, nii et õrnade sinakate toonide saamiseks tuleb titaandioksiidi vältida.
Seladonglasuurid on Hiina päritolu kõrgkuumuse reduktsioonglasuurid, millele Euroopas anti nimetus Prantsuse 17. sajandi näidendi tegelase, karjus Céladon'i järgi.
Oma olemuselt ehk põhisulandaja järgi olid nad lubja- või lubja-leelise glasuurid, millede tooraineteks olid valge savimaak, puutuhk ja/või lubjakivi.
Seladonglasuuride toonid on mitmekesised, ulatudes oliivirohelistest õrnade rohekas-sinakas hallideni. Seladonglasuure põletatakse hapnikuvaeses keskkonnas. Hapnikurikkalt põletades on tulemuseks kollakad glasuurid.
Raudoksiidi sisaldus on neis väike: 1-3,0%, kusjuures 3% annab juba päris rohelise tooni. Kui ese, millele glasuur kantakse on ise rauarikas, pole glasuuri sisse rauda vaja lisada. Roheka tooni saamiseks piisab siis juba savis sisalduvast raudoksiidist. Kui on vaja raudoksiidi lisada, võib kasutada nii musta kui punast raudoksiidi - hapnikuvaeses keskkonnas muutub ka Fe2O3 FeO-ks.
Savis ja glasuuri toorainetes sisalduv titaandioksiid muudab glasuuri tooni soojemaks, nii et õrnade sinakate toonide saamiseks tuleb titaandioksiidi vältida.
Tenmoku glasuurid
Tenmoku ehk temmoku glasuurid on Hiina päritolu rauarikkad kõrgkuumuse glasuurid, mille praegune nimetus pärineb hoopis Jaapanist. Varaseimad pruuni ja musta glasuuriga esemete leiud dateeritakse Lääne-Zhou aega 1200-800 eKr. Algselt oli see pigem rahvakeraamika ja sellisena valmistati neid kuni 20. sajandini. Läbimurre nö kõrgemale olid Jian-nõud, mis said õukonna heakskiidu Song dünastia ajal (960-1127). Tienmu budistliku templi kaudu jõudsid Jian-nõu rauapunased teetassid 12. sajandi Jaapanisse, kus neile templi järgi nimi pandi.
Rauda on tenmokuglasuurides 5-10% ehk nagu tavaliselt madalkuumuse punasavis. Hiinas kasutatigi punasest jõemudast valmistatud angoobi, mis kõrgel kuumusel glasuuriks muutus. Vajadusel lisati lubjakivi või puutuhka. Koostis oli lihtne, kuid komponendid koostiselt keerulised.
Tenmoku glasuurid sobivad igasse põletuskeskkonda hapnikurikkast kuni hapnikuvaeseni. Vastavalt keskkonnale on tulemused soojadest kollakas-punakaspruunidest külmade mustjate toonideni. Vana-Hiinas põletati enamasti enam-vähem neutraalses keskkonnas.
Ka glasuuri paksus mõjutab tooni. Nii on 5-6,5% rauasisaldusega glasuur õhukese koha peal heledam, paksult aga pruun või mustjas.
Tenmoku ehk temmoku glasuurid on Hiina päritolu rauarikkad kõrgkuumuse glasuurid, mille praegune nimetus pärineb hoopis Jaapanist. Varaseimad pruuni ja musta glasuuriga esemete leiud dateeritakse Lääne-Zhou aega 1200-800 eKr. Algselt oli see pigem rahvakeraamika ja sellisena valmistati neid kuni 20. sajandini. Läbimurre nö kõrgemale olid Jian-nõud, mis said õukonna heakskiidu Song dünastia ajal (960-1127). Tienmu budistliku templi kaudu jõudsid Jian-nõu rauapunased teetassid 12. sajandi Jaapanisse, kus neile templi järgi nimi pandi.
Rauda on tenmokuglasuurides 5-10% ehk nagu tavaliselt madalkuumuse punasavis. Hiinas kasutatigi punasest jõemudast valmistatud angoobi, mis kõrgel kuumusel glasuuriks muutus. Vajadusel lisati lubjakivi või puutuhka. Koostis oli lihtne, kuid komponendid koostiselt keerulised.
Tenmoku glasuurid sobivad igasse põletuskeskkonda hapnikurikkast kuni hapnikuvaeseni. Vastavalt keskkonnale on tulemused soojadest kollakas-punakaspruunidest külmade mustjate toonideni. Vana-Hiinas põletati enamasti enam-vähem neutraalses keskkonnas.
Ka glasuuri paksus mõjutab tooni. Nii on 5-6,5% rauasisaldusega glasuur õhukese koha peal heledam, paksult aga pruun või mustjas.