Tinaglasuurid
Tinaglasuurid on tegelikult valgeks katvaks muudetud madalkuumusglasuurid, mille põhisulandaja võib olla leelismetall, plii või boor.
Ajalooliselt said nad alguse 8.–9. sajandi Iraagis, kus valge kattev glasuur töötatati välja arvatavasti Hiina portselani imiteerimiseks. Kui moslemid vallutasid Hispaania, kandusid oskused koos meistritega Cordobasse ja mujale Hispaaniasse. Hiljem hakkasid ka kristlased tinaglasuuri valmistama ja need oskused levisid Hispaania ja eelkõige Itaalia kaudu mujale Euroopasse.
Tinaglasuurid on tegelikult valgeks katvaks muudetud madalkuumusglasuurid, mille põhisulandaja võib olla leelismetall, plii või boor.
Ajalooliselt said nad alguse 8.–9. sajandi Iraagis, kus valge kattev glasuur töötatati välja arvatavasti Hiina portselani imiteerimiseks. Kui moslemid vallutasid Hispaania, kandusid oskused koos meistritega Cordobasse ja mujale Hispaaniasse. Hiljem hakkasid ka kristlased tinaglasuuri valmistama ja need oskused levisid Hispaania ja eelkõige Itaalia kaudu mujale Euroopasse.
Itaalias anti maalitud katva tinaglasuuriga esemetele nimi majoolika kas Majorka saare või Malaga sadama järgi, mille kaudu neid eksporditi. Samas andis Itaalia oluline tinaglasuuriga keraamika valmistamise keskus Faenza nime neile esemetele, mis sealt edasi Euroopasse viidi. Nimetuse andsid prantslased, kutsudes bianchi di Faenza'ks seal alates 1540. aastast valmistatud vähese maalinguga esemeid. Delfti fajansi nime all teatakse aga sinise maalinguga valgeid esemeid.
Põhimõtteliselt on nii majoolika kui fajansi puhul tegu sama asjaga ehk tinavalge glasuuriga kaetud madalkuumuskeraamikaga, mis on rohkem või vähem kirjuks maalitud.
Põhimõtteliselt on nii majoolika kui fajansi puhul tegu sama asjaga ehk tinavalge glasuuriga kaetud madalkuumuskeraamikaga, mis on rohkem või vähem kirjuks maalitud.
Lähis-Idas oli põhiglasuuriks, mida tinaoksiidiga valgeks värviti, leelisglasuur. Kuid kasutati ka pliiglasuure või lisati pliid leelisglasuuri hulka. Peamine värv, mida maalingute puhul kasutati, oli koobaltist saadav sinine. On väidetud, et algselt maaliti Lähis-Idas savipinnale, mis seejärel kaeti valge glasuuriga. Kuna koobalt on väga tugev värvaine, oli see nähtav ka sellises glasuurialuse maali tehnikas.
Hiljem, võttes kasutusele ka teisi toone, hakati kasutama glasuurisisese maali tehnikat ehk maalima toorele glasuurile. Põletuses sulas värv glasuuri sisse. Lisaks erinevatele glasuurisisese maalingu toonidele, kaunistati valge tinaglasuuriga esemeid hiljem ka lüstertehnikas, täpsemalt savipasta-lüstertehnikas.
Lähis-Idas kasutatud väga lubjarikas savi ja leelisglasuur olid mõlemad suure paisumiskoefitsendiga ning sobisid omavahel ja hoidsid ära praovõrgustiku tekke. Lubi ehk kaltsium savi sees muutis muidu punase savi ka tunduvalt heledamaks ja seega vähendas katva valge glasuuri jaoks vajaliku kalli tinaoksiidi hulka. Põletus toimus arvatavalt umbes 1000 °C juures.
Hispaanias näiteks lisati lubjakivi spetsiaalselt kohaliku savi hulka, et seda valgemaks muuta, aga ka glasuuri ja savi paisumiskoefitsenti ühtlustada.
Erinevalt Lähis-Idast ja Hispaaniast, kasutati Itaalias, Hollandis jm. Euroopas madalkuumuskeraamikas peamiselt plii- ja plii-leelise glasuure. Nii segati ka katva glasuuri saamiseks tinaoksiid pliiglasuuri hulka.
Hispaanias näiteks lisati lubjakivi spetsiaalselt kohaliku savi hulka, et seda valgemaks muuta, aga ka glasuuri ja savi paisumiskoefitsenti ühtlustada.
Erinevalt Lähis-Idast ja Hispaaniast, kasutati Itaalias, Hollandis jm. Euroopas madalkuumuskeraamikas peamiselt plii- ja plii-leelise glasuure. Nii segati ka katva glasuuri saamiseks tinaoksiid pliiglasuuri hulka.
Kõrgeima taseme saavutas Itaalia tinaglasuuriga keraamika 15. sajandi lõpuks–16. sajandi alguseks. Värvipalett muutus väga rikkalikuks ja mitmel põhjusel võeti kasutusele kahekordne glasuurimine. Seda tehnikat kasutati lisaks Itaaliale veel vaid Hollandis, sest protsess oli palju töömahukam. Maaliti nagu ikka toorele tinaglasuurile, kuid see glasuur oli väga matt, veidi angoobi meenutav ja sisaldas sageli lausa 20% tinaoksiidi. Sellele maalides polnud vaja karta peene joonise laialivalgumist, mis oleks toimunud sulavama glasuuri puhul. Maalitud ese kaeti omakorda õhukese läbipaistva plii-leelisglasuuri kihiga, mis tasandas maalingu ja andis juurde läiget.
Tänapäeval on tavaline tinaoksiidi sisaldus glasuuris 8–10%. Tinavalge on sooja meeldiva tooniga, ainsaks hädaks on tema omadus tõmmata ligi kroomi. Kui ahjus on veidigi kroomi, muutub tina sisaldav valge glasuur roosaks. Samuti tekib kroomi sisaldava pigmendiga maalitud koha ümber kollakas halo. Reduktsioonis muutub tinaglasuur halliks.
Põhiglasuuris kasutatakse tänapäeval väga erinevaid, sageli pliivabasid fritte. Levinud on leelis- või booraksfritid. Põletustemperatuurid jäävad vahemikku 950-1140 °C ja tinaoksiidi asemel kasutatakse sageli tsirkoonsilikaati. Tsirkoonsilikaat ei tõmba ligi kroomi, on tinaoksiidist odavam ja jääb reduktsioonis valgeks.
Põhiglasuuris kasutatakse tänapäeval väga erinevaid, sageli pliivabasid fritte. Levinud on leelis- või booraksfritid. Põletustemperatuurid jäävad vahemikku 950-1140 °C ja tinaoksiidi asemel kasutatakse sageli tsirkoonsilikaati. Tsirkoonsilikaat ei tõmba ligi kroomi, on tinaoksiidist odavam ja jääb reduktsioonis valgeks.