Soolaglasuur
Kuigi enamus Euroopa pottseppadest-keraamikutest valmistas kuni XVIII sajandi alguseni madalkuumuskeraamikat, oli siin üks piirkond, kus juba mitu sajandit varem kui mujal Euroopas, hakati tootma kõrgkuumuse esemeid, täpsemalt soolaglasuuriga kivinõukeraamikat.
12. sajandi keskel leidsid Reini jõe alade pottsepad heledama savi lademed. Need olid rohkem räni (Iiiva või kvartsi) ja alumiiniumi sisaldavad kivinõusavid. Selliste savide tihedaks põletamiseks pidi kasutama tavapärase hallika või punase madalkuumusnõu põletusest kõrgemat temperatuuri. Sealse kivinõukeraamika leiud näitavad, et põletustemperatuur 12.–13. sajandil oli kuni 1100 °C, 13. sajandi lõpus jõuti 1200 °C-ni ja 14. sajandi teisel poolel jõuti ka 1300-1400 °C-ni, kuigi tavaliselt nii kõrgelt ei põletatud.
Tänu Reinimaa kivinõukeraamika kogemusele oli just Saksamaa see koht, kus 1709. aastal valmistati esimene Euroopa kõvaportselanist ese.
Sool kui glasuurimoodustaja võeti kasutusele tõenäoliselt juhuslikult. Arvatakse, et see avastati vanu soolaheeringatünne keraamikaahju küttena kasutades. Varaseimad soolaglasuuri leiud pärinevad 12. sajandist, kuid sihipäraselt hakati soolaglasuuri kasutama kas Siegburgis, Eifelis vm, ligikaudu 14. sajandil. Soolaglasuuri tehnoloogia levis mujalegi Euroopasse ja juba 15. sajandi lõpuks isegi Inglismaale ning hiljemalt 18. sajandil Põhja-Ameerikasse. Alguses valmistati enamasti mitmesuguseid joogianumaid. Jooginõu otstarve polnud kindlaks määratud, olenes mida antud kohas valmistati – kas veini või õlut. Dekoreerimisel kasutati palju reljeefseid detaile. Aja jooksul muutus dekoor rikkalikumaks ja laienes esemete valik. 16. sajandi keskpaigast alates muutus peene maalingu ja- reljeefiga kaunistatud nõu kõrgelt hinnatud luksuskaubaks. Nüüd ei olnud enam otstarbekas toota odavat igapäevanõud soolaahjus. Kasulikum oli valmistada keerukamaid nõusid ja teha vähem põletusi.
Kuigi enamus Euroopa pottseppadest-keraamikutest valmistas kuni XVIII sajandi alguseni madalkuumuskeraamikat, oli siin üks piirkond, kus juba mitu sajandit varem kui mujal Euroopas, hakati tootma kõrgkuumuse esemeid, täpsemalt soolaglasuuriga kivinõukeraamikat.
12. sajandi keskel leidsid Reini jõe alade pottsepad heledama savi lademed. Need olid rohkem räni (Iiiva või kvartsi) ja alumiiniumi sisaldavad kivinõusavid. Selliste savide tihedaks põletamiseks pidi kasutama tavapärase hallika või punase madalkuumusnõu põletusest kõrgemat temperatuuri. Sealse kivinõukeraamika leiud näitavad, et põletustemperatuur 12.–13. sajandil oli kuni 1100 °C, 13. sajandi lõpus jõuti 1200 °C-ni ja 14. sajandi teisel poolel jõuti ka 1300-1400 °C-ni, kuigi tavaliselt nii kõrgelt ei põletatud.
Tänu Reinimaa kivinõukeraamika kogemusele oli just Saksamaa see koht, kus 1709. aastal valmistati esimene Euroopa kõvaportselanist ese.
Sool kui glasuurimoodustaja võeti kasutusele tõenäoliselt juhuslikult. Arvatakse, et see avastati vanu soolaheeringatünne keraamikaahju küttena kasutades. Varaseimad soolaglasuuri leiud pärinevad 12. sajandist, kuid sihipäraselt hakati soolaglasuuri kasutama kas Siegburgis, Eifelis vm, ligikaudu 14. sajandil. Soolaglasuuri tehnoloogia levis mujalegi Euroopasse ja juba 15. sajandi lõpuks isegi Inglismaale ning hiljemalt 18. sajandil Põhja-Ameerikasse. Alguses valmistati enamasti mitmesuguseid joogianumaid. Jooginõu otstarve polnud kindlaks määratud, olenes mida antud kohas valmistati – kas veini või õlut. Dekoreerimisel kasutati palju reljeefseid detaile. Aja jooksul muutus dekoor rikkalikumaks ja laienes esemete valik. 16. sajandi keskpaigast alates muutus peene maalingu ja- reljeefiga kaunistatud nõu kõrgelt hinnatud luksuskaubaks. Nüüd ei olnud enam otstarbekas toota odavat igapäevanõud soolaahjus. Kasulikum oli valmistada keerukamaid nõusid ja teha vähem põletusi.
Soolaglasuur sarnaneb selles osas lendtuhaglasuuriga et temaga ei glasuurita eset enne põletust, vaid ta kujuneb eseme pinnale põletuse käigus. Soola sisestatakse põletuse ajal enamasti ahju külgede ülaosas asuvatest avadest sisse visates, kuid on ka teisi mooduseid. Olenevalt ahju visatud soola hulgast võib kujunev glasuurikiht olla õhem või paksem (nagu apelsinikoor), aga tema värv sõltub savieseme koostisest ning põletuskeskkonnast. Heledal, vähese rauasisaldusega savil on see kas hallikas või kollakas. Tumedamad toonid saavutatakse kas tumedamat kivinõusavi kasutades või esemeid eelnevalt angobeerides või lihtsalt punasavi lobriga kattes.
Kuigi sool (NaCI) sulab juba 800 °C juures, on tema aurustumiseks ja ühtlasemaks lendumiseks ahjukambris vaja kõrgemat kuumust. Tavaliselt ei visata soola enne 1180 °C. Ahjus reageerib sool õhus oleva veeauruga ja laguneb naatriumoksiidiks (Na2O ) ja mürgiseks vesinikkloriidhappeks ehk soolhappeks (HCl). Tekkinud naatriumoksiid reageerib saviga, moodustades naatriumi-alumo-silikaadi. Oluline on savi ränisisaldus. Mida suurem on ränisisaldus, seda rohkem naatriumi reageerib. Seetõttu ei teki kõrge alumiiniumisisaldusega portselansavidele paksu glasuurikihti.
Soolaglasuur on väga vastupidav, ka hapetele. Seetõttu toodeti soolaglasuuriga anumaid näiteks keemiatööstusele kuni 1970-ndateni.
NB! Soola ja ka sooda aurustumisega kaasneb mürgiste soolhappe (soola puhul) ja naatriumhüdroksiidi (sooda puhul) teke. Seetõttu ei tohi soolaglasuuriga esemete tootmist rajada tihedalt asustatud paikadesse. Ka põletuse ajal, eriti soola viskamise perioodidel, on soovitav mitte asuda allatuult ja ahju ligiduses või vajadusel kanda kaitsemaski.
Soolaglasuur on väga vastupidav, ka hapetele. Seetõttu toodeti soolaglasuuriga anumaid näiteks keemiatööstusele kuni 1970-ndateni.
NB! Soola ja ka sooda aurustumisega kaasneb mürgiste soolhappe (soola puhul) ja naatriumhüdroksiidi (sooda puhul) teke. Seetõttu ei tohi soolaglasuuriga esemete tootmist rajada tihedalt asustatud paikadesse. Ka põletuse ajal, eriti soola viskamise perioodidel, on soovitav mitte asuda allatuult ja ahju ligiduses või vajadusel kanda kaitsemaski.